Su valge pilk campanula
peegel Su silmis kui tuhat tähte
vein õrn võbeleb Su huultel
suudlen värina õisi Su kätel
pilk hajevil kuis tärkaks uuesti
toob õhtu, hommiku lootuseläve
ootuslaulu sees kellukat kuulen vist
paber Sinu sõnadeks,
tõotusteks täna on vähe…
Mind saadab mõtete valu
arukask kummardab rohkem
kivide lähedust adub
nutukask tuuleohkes
jälgiv silm Su õrn puudutus
rebib lehti mu suvedelt
viluvarjus alguse uudsus
liiv raja katab tulekutelt
ma tihti küsin, et Sina?
tuju?- uneneägu justkui
laotan me sinise lina
külma tuulega
kustubki
tuli
Tema!
hoopis
mina
kirjutan
endast
mitmeköitelisi
romaane
ja
tõe
teoseid
homsele
inimesele
helevalgest (nelgipunasest)
lapsepõlvest
nimetades
neid (koeri)
pronksist
nimede
järgi
hakkab
silma
dekoratiivsuse
tõttu
kasvatatakse kodus
tähesilmset
metsülast talvel
pisarate
naeruga
tema suured
siidised õied
puhkevad hiljem kui
armastusega
teistel ülastel
ning selleks,
et leida
tuleb minna
hõredasse
metsa
Täna toimub see nii…
Ühel pühapäeva pärastlõunal seisab Su aiaväravas kurbusest hall meesterahvas mandlikook käe peal ja palub sisselaskmist. Ta teatab, et tuleb üksi, sest abikaasa ei saa enam temaga kaasa tulla. Ta sai kätte jõulukaaardi, millele tuli vastust tooma. Mitte kunagi ei tule enam minu laste ristiema meid vaatama, ei oota meie kaarti ega õnnitlusi.
Soovidel on omadus täituda. Täituda hetkel, kui sa seda kõige vähem ootad ja tahad. Loomulikult hiljem kui sa soovisid ning palju varem kui sa selleks valmis oled. Maailmakõiksuse valitsejad suudvad kõik pahupidi pöörata – tekitada inimestes tunde, et inimesed on kõik ise lootusetult vusssi keeranud. Ning ainuke pääsetee on jälgida hoolega, mida kõiksuse valitsejad tahavad – ja püüda neile meelejärele olla. Nooh- nagu nüüdki on see soov veel täitmata, et ma selle kõgega ka rahul oleksin.
Ei oska arvata, kas kedagi huvitab minu subjektiivne maailmapilt, et toita suurt objektiivset maailmapilti – vaevalt.
Närviliseks teeb trükikojast e-posti ootamine- päevas on paar korda tahtmine neile helistada ja ennast meelde tuletada. Samas järgi mõeldes, nii tähtis see kirjatükk ka ei ole, et teistele närvidele peaks käima- ning pealegi ei ole kunagi mingist tähtajast juttu olnud. Tuleb lihtsalt kirjutada edasi ja vait olla.
